Embrüotehnoloogia

4. detsembril käisime jällegi Maaülikoolis. Seekord viibisime sigimisbioloogia osakonnas, kus räägiti meile embrütehnoloodiast ja kloonimisest.

Alguses pidasid meile loengu Ülle Jaakma ja Mario Plaas embrüotehnoloogiast üldiselt ning siis saime ka ise proovida lehma munasarjast munarakke kätte saada. See käis süstla abil, mis torgati munasarja ja seejärel tuli rakukesi süstlasse tõmmata. Siis pandi kätte saadud vedelik mikroskoobi alla, et uurida, kas saime ikka rakud kätte. Saime küll.

Embrüosiirdamisalastes uuringutes on kasutatud kokku üle 3500 embrüo ja munaraku ning uuringute ja meetodi rakendamise tulemusena on sündinud üle 1000 vasika. Keskmiselt on saadud 6 siirdamiskõlblikku embrüot doonori kohta ning retsipientide tiinestumus on olnud keskmiselt 67%. Kõige suurem ühelt lehmalt ühe ET-tsükliga saadud järglaste arv on seni 15 (1988.a.).

Embrüosiirdamist kasutatakse väärtuslikelt emasloomadelt suurema arvu järglaste saamiseks ja karja geneetilise potentsiaali kiiremaks tõstmiseks; ühelt tõult teisele ülemineku kiirendamiseks ja haruldaste loomatõugude arvukuse säilitamiseks.

http://www.eau.ee/~lat/sb/ajalugu.html

Geenitehnoloogia vol2

Esmaspäeval, 17. novembril külastasime me sama maja uuesti, kuid nüüd juba teiste ootustega. Meid ootas ees veregruppide määramine ja oma õhukülvi tulemuste nägemine.

Veregrupi määramiseks oli vaja meil verd võtta. Verd võisime oma paariliselt ise või kui teda ei usaldanud, siis lasta juhendajal seda teha. Verd võetakse tavaliselt käest, mida kasutatakse vähem ehk siis vasakust käest. Kõige paremini sobivad selleks 3's ja 4's sõrm ( sõrmi hakatakse lugema pöidlast). Sõrmed on jaotaud kolmeks falangiks, verd võetakse I falangist, mis on kõige kolmest kõige ülemine.

Vere võtmiseks oli vaja :
Salvrätikut, kummikindaid, plaati, skarifikaatorit (ehk nõela), kuiv ja piiritusega vatti, histoloogilisit klaasi, füsioloogilist lahust.
Pipetiga asetasime plaadi peale 1-2 tilka füsiloogilist lahust NaCl'i, sinist ehk antiA antigeenidega lahust ja kollast ehk antiB antigeenidega lahust. Verevõtja pidi panema kummikindad kätte ja piiritusega vatiga näpu otsa ära puhastama, seejärel pidi näpp ära kuivama. Edasi tuli võtta nõel ja see kiire liigutusega umbes 15 kraadi alt näppu lükata. Siis tuli näppu altpoolt masseerida, et veri ringlema hakkaks. Esimene veretilk tuli ära pühkida, edasised veretilgad aga histoloogilise klaasi nurkadele panna. Klaasi pealt tuli veretilgad asetada plaadi peal olevatesse lahustesse ja tasakesi plaati liigutada, et veri seguneks lahusega. Nüüd võis plaadil näha muutusi : minu veri läks tükiliseks antiB antigeenidega lahuses, antiA antigeenidega lahuses olulist muutust ei olnud. Järjelikult on minul B grupi veri.

Üldteatavaid veregruppe on kolm : A, B ja 0 veregrupid. Esimesena määras veregruppe Landstainer. Tegelikult on veregruppe aga üle 30. Veregruppi määratakse molekulide järgi, mis on vereraku peal.

Tabel :
Veregrupp | Raku pinnal | Raku plasmas

A | A-antigeen| B-antikeha
B |B-antigeen| A-antikeha
AB | A ja B antigeen | -
0 |- | A ja B antikeha


Vereülekandmisel kasutatakse ainult sama grupi verd. Kui peaks aga juhtuma, et kogemata kantakse üle vale grupi verd, siis kleepuvad verelibled kokku. See pole siiski surmav, kuna ülekantavad kogused on selle jaoks liiga väiksed (400ml). Verele annab värvuse hapnikuga rikastatud raud, mida veri sisaldab. Mida rohkem on hapnikku, seda sinakam on veri, mida vähem on hapnikku, seda punasem veri on.
http://wiki.e-tervis.ee/wiki/index.php/Veregrupid

Enne veel, kui saime teada oma õhukülvi tulemused, rääkis meil üks naisterahvas oma tegemisest bakteritega. Ta rääkis meile Eestis asuvate tuhamägede ja pool-koksimägede saastusest. Pool-koksi mäed on tegelikult jääk kemikaalide tootmisest, mis on kokku kuhjatud, ja tuhamäed samuti põlevkivi põletamisest ülejäänud tuhk.
Reostus on tegelikult suurem, kui seda esialgu arvata võib : vihmavesi immutab mägedest kemikaale mis jooksevad edasi põllumaadele ja veekogudesse. Põllumaadel söövad aga loomad toitu ja veekogudest nad joovad, sellist teed pidi satub see ka meie söögilauale. Saastus satub ka õhku ja põhjavette.
See naine, koos teiste inimestega, üritasid leida reostusele lahendust, pannes kasvama sinna muru koos erinevate bakteritega. Tulemus oli igati positiivne, kuid takistuseks, et seda rakendada, jääb raha.
http://www.galerii.ee/panoraam/eesti/teemad/polevkivit/index.html

Nüüd tuli aeg, et kätte saada meie õhukülvid. Tauride õhukülv oli väga hästi õnnestunud - neid oli õnnestunud saada hallituse bakter ja see oli jõudsalt arenenud. Meil Reimoga ei läinud aga eriti hästi bakterite püüdmisel eriti hästi.

Geenitehnoloogia

Geenitehnoloogiaga tegelesime 14. ja 17. novembril TÜ Loodus- ja tehnoloogiateaduskonna hoones.


Reedel, 14. novembril tegelesime me DNA lõikamisega mitmeks osaks, et seda oleks võimalik muuta.

Juhis :
Ühte 1,5 ml tuubi pipeteerige kokku:
7µl vett
1µl lõigatavat vektorit ( ehk DNA, mis meil oli bakteri viiruse DNA'd, kust olid viiruslikud geenid välja lõigatud)
1µl spetsiaalset puhvrit ( aine, mis loob sobiva keskkonna aind lõikumiseks )
2µl ensüümi ( aine, mis kiirendab ainevahtusreaktsiooni )
3µl värvi ( meil oli värviks sinine, lihtsalt selle jaoks, et näeks paremini, mis lahusega juhtub )
Tee vortex, fuugi alla ja pane proov inkubeerima õige temperatuuri juurde 30 minutiks.

Kõigepealt tõlgiti meile juhis inimkeelde ja siis tutvusime me tööriistadega. Esimesena oli vaja meil kasutada automaatpipetti, millega tegime alguses kuivtrenni, et tunnetuse kätte saaksime. Pipette oli 4 varianti, millega sai äärmiselt täpselt määrata aine kogust mikroliitrites. Pipettide abil tõstsime me kõik ained ühte tuubi. Seejärel kasutasime sellist masinat nagu vortex, mis segas tuubis oleva lahuse korralikult segamini. Edasi fuugisime tuubis oleva lahuse, mis lahuse lihtsalt tuubi alumisesse ossa lõi. Siis asetasime tuubid 37°C juurde inkubeerima, kust tuubid pidid olema 30 minutit. Kui 30 minutit täis sai, asetasime lahused vesivanni, kust tehti neile elektrolüüs. Iga lahus pandi eraldi 'hambasse', kus need pidid veel 15minutit olema. Peale ootamist nägime, et DNA'd oli edasi liikunud (et seda näha, lasime tuled kustu). Need DNA'd, mille ensüümid olid rohkem lõikeid teinud, oli liikunud kiiremini ja seega ka kaugemale. http://www.genomics.ee/index.php?lang=est&nid=676&PHPSESSID=c45946fdcb730ee1ba9baf8d9c12e7e4

Vahepeal jõudsime me teha ka õhukülvi. Meile anti paari peale karbid, milles on sööde. Võisime käia 15 minuti jooksul kus aga hing soovis ja sööte peale baktereid korjata. Seejärel sulgesime karbi kaanega ja see asetati toatemperatuurile seisma. See jäi meid ootama, et me esmaspäeval vaatada saaks, kuidas bakterid arenenud on.

Käik Maaülikooli

23. oktoober käisime Eesti Maaülikoolis (link). Me tutvusime piima valmistamisega. Laborisse sisendes pidid kõik jalga panema kilesussid ja enamik said endale ka kitli selga ning muidugi pesid kõik ka hoolikalt käed. Kõigepealt toimus loeng, kus piima valmistamse teooriat. Peale seda viisime kõik ka praktikas läbi.

Esmalt määratakse piima rasvasisaldus, et teada, kas piima tuleks lahjendada või hoopiski rasvasemaks muuta.

Järgmisena tuleb piim eraldada lõssiks ja kooreks, mida tehakse separaatori abil. Piim valatakse hõbedasse kaussi. Koor, mis on raskem, eraldub alumist kraani kaudu ja lõss, mis on kergem, eraldub ülemist kraani kaudu. Piima lahjendamiseks lisatakse lahjendamata piimale lõssi. Seejärel mõõdetakse rasvasisaldus uuesti. Kui see on sobiv, siis läheb piim edasi homogenisaatorisse, kui ei ole sobiv, lisatakse lõssi uuesti nii kaua, kuni saadakse soovitud tulemus.

Peale piima separeerimist, valatakse separeeritud piim homogenisaatorisse. Homogenisaatori põhimõte on selles, et piima pinnale ei tekiks seismisel rasvakihti. Selle jaoks "venitatakse" suured rasvatilgad rõhu all väiksemateks rasvatilkateks,et nad ei jõuaks pinnale tõusta.







Lõpetuseks hävitatakse piimas olevad bakterid pastörisaatori abil. Piima kuumutatakse temperatuuril 72-74°C 15-20 sekundit. Kuid see ei tähenda, et peale pastöriseermist ongi piim kuum, vaid piim jahutatakse ka samas masinas kohe maha.

Piima valmistamisest ongi kõik. Lihtne, kas pole.



Lisaks nägime me ka muid masinaid, milles rohkem silma jäi jäätisemasin.
Meile räägiti, et jäätise tegemine polegi nii lihtne, vaid masina kasutamiseks peab olema see õige tunnetus, mille saab vaid harjutamisega. Veel selgus, et jäätis koosneb tegelikult 80% õhust !

Mulle see käik meeldis ja soovitan ka teistel seal ära käia. :)

Tartu õlletehase külastus

16. oktoober käisime me Tartu õlletehases(link).

Õlle tootematerjalideks on vesi, humal, linnas ja pärm.

Meskimisel suhkrustatakse linnases leiduv tärklis ning tekib maltoos, s.o disahhariid, mida pärm
suudab kääritada alkoholiks.

Filtreerimiskatlasse jäänud mass, nn raba, suunatakse rabamahutisse ning müüakse loomasöödaks.

Peale meskimist, filtreerimist, keetmist algab selgindamine:
vedeliku pannakse pöörlma ja nii koguneb seal olev sade ja hägu mahuti keskele. Keskele mahuti põhja sadenevad raskemad osakesed ning teevad võimalikuks vedeliku sademest eraldamise. Katlasse jäänud tahke osa suunatakse õlleraba hulka.

Käärimisprotsessi tagajärjel tekib virdesse alkohol ja eraldub enamus süsihappegaasi, järelejäänud süsihappegaas lahustub õlles.

Tartu Õlletehas sostab villimiseks taarat Rannu vallas olevast jäätmehooldusest, kuhu kogutakse kogu Eesti klaastaara.

Jäätmetest vabanemine : näiteks rabamass müüakse loomasöödaks.

Ma arvan, et Tartu Õlletehas on loodussõbralik. Esiteks kasutakse pudelitena jäätmehooldusest ostetavat taarat, samuti müüakse ülejääv rabamass loomasöödaks.

Kõige suurema läbimüügiga toode on olnud Limonaad Traditsiooniline. Seda on valmistatud juba 40 aastat. See on traditsiooniline, iseloomuliku ja ainulaadse maitsega karastusjook. Koostise valmistamisel on kasutatud Venemaa stepiavarustest pärit ravimtaimede ekstrakti, millest saadud ainulaadset maitset pole suutnud jäljendada ükski teine ettevõte.

Teadlaste öö (26. september)

Teadlaste öö(link), mis on korraldatud Ahhaa teadukeskuse(link), ETV (nüüd ERR) ja Teaduste Akadeemiaga poolt, toimub Eestis juba kolmandat aastat. Teadlaste öö toimus paljudes Euroopa riikides üheaegselt, Eesti linnadest Tartus, Tallinas, Valgas, Rakveres, Pärnus ja Valgas. Eesmärgiks on laiemale publikule tutvustada nii teadlasi kui ka nende tegemisi, eelkõige seda, et teadus poleigav !

Ka mina osalesin sellel üritusel. Päeval toimusid Raekoja platsis füüsika ja keemia katsed, mida viisid läbi Tartu Tamme Gümnaasiumi 10c ja 11c klass. Ka mina ja Elis korraldasime füüsika katseid kell 16.00 ja 17.00.

19.00'ks pidime me minema Kertu ja Kaiaga Keemiahoonesse, kus toimusid väga huvitavad keemia katsed ja loengud. Meie ülesandeks oli jagada inimestele brošüüre ja võtmehoidjaid (mis said küll väga kiiresti otsa) ning juhatada neid loenguteni. Ka ise saime osaleda ühel katse-sessioonil. Seda viisid läbi 2 teadlast, kes oskasid keemia väga huvitavaks teha. Näiteks nägime me seal külmutatud süsihappegaasi, mis nägi välja nagu jäätükk, kuid seda umbes üle 6 sekundi käes hoida, tekitas see kuuma tunde, mis tegelikult oli tingitud sellest, et see 'jäätükk' oli väga külm. Selle omapära oli ka see, et see hõljus lauast mõne millimeetri kõrgusel. Veel näitasid näiteks nad, kuidas ühte või teist keemilist ainet ära tunda, kuna vedelikuna näevad paljud neist sarnased välja.

Peale 22.00 võisime me lahkuda. Me suundusime edasi Aura veekeskusesse, kuhu olid kutsutud kella 20.00 - 02.00 kõik Teadlaste öö läbiviijad. Seal pakuti meile süüa-juua ning seal oli tavapärasest ka veidi huvitavam. Näiteks oli ujulasse toodud kummist läbipaistev silinder ja pall, kuhu sai sisse ronida ning sedaviisi veepeal ulpida.

Kell 1 hakkasime me kodu poole sättima. Kui alguses ma arvasin, et see üritus on suhteliselt igav, siis tegelikult oli väga huvitav ning ootan järgmist aastat.

sissejuhatus

Täna, 11.09.08, alustan mina oma tehnoloogia blogi. :) Siia tulevad siis igast kirjeldused igast värkidest.